Pilte talvisest Siberist

Kohalejõudmine

Lennuk, mille põhilisteks reisijateks olid Moskvast tagasisõitvad hiinlased, vahemaandus Abakanis tund pärast südaööd. Käratsevate taksojuhtide hulgast valisin kohe vanema soliidse mehe, kellega ka aasta tagasi linna hotelli sõitsin. Kuna aastaga olid hotelli hinnad kahekordistunud, siis nõustusin pakutud seiklusega – sõita 200 km läbi öise taiga taksoga otse Petropavlovkasse!

 

Takso oli uus ja, nagu enamik sealseid  autosid, Jaapanist pärit ning parempoolse rooliga.

Algul oli maastik lage, sõitsime üle kinnijäätunud Jenissei, kahel pool teed lagendikud, kauguses ähmased mägede kontuurid. Oli uskumatult valge - kuna oli külm, oli öö selge,  taevas peaaegu täiskuu. Siberi taevas on sünkjas, tumedam kui meil, tihedalt tähti täis tipitud. Et taevas nii palju tähti võib olla!  Aeg-ajalt ilmestas lagedat maastikku järjekordne külake – rida lume all tukkuvaid tarekesi kahel pool teed – ja jälle lõputu lagendik. Mõnes suuremas külas põles ka latern kõrge posti otsas ja siin-seal võis lugeda kaupluse silti. Taksojuht püüdis olla ka ekskursioonijuhi eest, hoides nii ennast kui reisijat pideva jutustamisega üleval. Ajuti oli veidi kõhe – mõtlesin, et mis siis saab, kui autoga midagi juhtub – ümberringi ei ainsatki inimest, sügav öö, väljas 30 miinuskraadi. Kusagil nägime auto valgusvihus jänest jooksmas  - juht kustutas hetkeks tuled, et haavikuemand saaks metsa põigata. Pärast Kuraginot muutus maastik huvitavamaks – mäed tulid lähemale, rohkem oli metsa, tee muutus käänulisemaks. Enne kohalejõudmist oli looduse ilu lihtsalt hingemattev! Kõrged kuused, tee looklemas lumiste kõrgete mägede vahelt ja hele kuu valgustamas kogu seda ilu!

Petropavlovka magas – kell oli 4. Koputasin Saksa maja (külalismaja, mis on ehitatud sakslaste poolt kogutud raha eest) aknale, Anais (juba paar aastat kogukonnas elav noor tütarlaps) avas. Jällenägemisrõõm oli suur. Maja perenaine, sakslanna Ursula, keda kõik Ušaks kutsuvad, pani mind vastuvaidlemist kuulamata oma voodisse magama. Hommikul olid majas ilmselt vaid mõned plusskraadid – teine maja päriselanik, hakassitar Ljuba (muide, ainus kohaliku rahvuse esindaja Vissarioni järgijate seas) tuli tujutult oma toast, teatades, et kraadiklaas tema toas näitab -1?. Pärast üldist kallistamist ja esimeste tervituste vahetamist hakati kütma ja mõne aja pärast istusime köögis hommikulauas. Hiljuti olid Saksa majja elama asunud Saša, noor jurist Moskvast ning Samaarast pärit nooruke Irina. Iraga saime hiljem väga lähedasteks. Imetlesin, kui palju kogemusi tal oma lühikese kogukonnas elamise järel mulle jagada oli. Hommikusöögiks oli piparmünditee omaküpsetatud lepjoškadega (pannil küpsetatud õhuke leib), millele moosi peale võis panna.

 

Pakane

Paar päeva hiljem bussiga Kuraginosse sõites sain tunda veelgi teravamaid elamusi. Buss sõitis kaheksakümnekilomeetrist vahemaad 3 tundi, kuna paar korda seisime keset inimtühja teed, bussijuht parandas bussi, ja oh imet – iga kord sai selle jälle käima! Kössitasin külmas bussis ja mediteerisin endale soojust. Akna taga oli õhk külmast valge, Kuraginos näitas kraadiklaas –40. Tunni aja pärast Abakanis oli juba –30. Ikka ja jälle sain kogeda Siberi inimeste elujõudu ja vastupidavust – kunagi polnud  kuulda mingit virisemist, siin saab raskusi ületada vaid üksteist abistades – ei mingit võimalust mobiiliga puksiiri või abi kutsuda, pole ka ühtegi sooja kohta, kuhu teed jooma või nina soojendama minna, ka rahast pole vähematki kasu. Sa oled silmitsi looduse võimsusega, ja alles siin sa näed, mida sa tegelikult väärt oled ja kui tähtis on teine inimene sinu kõrval. 

 

Ole harmoonias

Tahan lugejale tuua õpetuseks näite sellest, mis juhtub, kui sa ei ole harmoonias. Pulbitsesin seesmiselt rahulolematusest vene riigi bürokraatia vastu, see oli omakorda veel muudki pahameelt enda külge haakinud – see kõik lõppes ootuspäraselt – kukkusin ühel päeval järjest 3 korda (ma polnud aastaid talvel kukkunud) – iga järgnev kord üha valusamalt - siis olin sunnitud enda mõtlemises korrektuure tegema ja “võõrasse kloostrisse minnes” (parafraseerides vene vanasõna) oma seadused maha jätma. Kui selle asjaga hakkama sain, jätkus reis edukalt.

 

Aastavahetus kogukonnas

31. detsembri hilisõhtul, 15 minutit enne keskööd, helisesid kellad üle lumise Petropavlovka, kutsudes inimesi kirikusse. Vaimulik Sergei lõi nagu alati hubase õhkkonna, koor tema ümber laulis hingematvalt kaunilt psalme, kõigil olid küünlad käes. “Meil seisab ees imeline aeg” – nii juhtis Sergei sisse Ajatu Aja.(periood, mis jääb 1. jaanuari ja 14. jaanuari vahele.)

See aeg oli tõesti imeline. Ira rääkis oma tööst hirmudega – kui neist lahti saad, annab Harmoonia sulle ka kitsastes tingimustes kõik, mida oma igapäevaelus vajad. Igat negatiivset kogemust võta kui kogemust enda jaoks.

 

Laupäevak

1. jaanuar oli kuulutatud laupäevakuks: mehed ehitasid – valasid lastele jäälinna, naised saadeti appi Saksa maja soojustama, kuna kogukond oli saanud teada, et inimesed seal külmetavad (maja oli kolmekordne, aga ahjud olid valesti ehitatud, nii et üleval oli alati külm, sõltumata pidevast kütmisest). Siberi palkmajadel ei ole voodrit – soojustatakse niine jm. looduslike materjalide toppimisega palkide vahele. Peale tööd kinkis kogukonna esilaulik, Sahhalini saarelt tulnud inglihäälne Sveta Blagoštšestivaja, meile oma laulu ja mängis klaverit. Muide, meie esimesel kohtumisel laulis ta eestikeelse rahvalaulu! 

 

Õhtul tuli külla Larissa Rei, viiuliõpetaja Voronežist. Ta rääkis, kuidas tal kulus 5 aastat, enne kui ta 1999. aastal lõpliku otsuse tegi. Tee otsus, siis antakse sulle kõik vajalik  – oli tema sõnum. Kahtlemine on Jumala mitteusaldamine. Larissa rääkis, kuidas pärast otsuse tegemist kõik korraldus – tütred abiellusid, poeg läks Moskvasse kooli. Samas kaotas ta aega, mida oleks võinud oma arenguks kasutada. Tuli ka Mitko, lõbus Bulgaaria poiss. Spontaanselt hakati musitseerima – Mitko laulis, Saša mängis kitarri, Larissa viiulit. See oli üks kauneimaid hetki – ka Anais laulis saksakeelseid laule ja saatis ennast kitarril.

 

Muusika

Muusikal on kogukonnas eriline osa. Aastavahetuse-eelsed ja -järgsed päevad pakkusid tõelisi muusikaelamusi. Üks  meeldejäävaimatest oli autorilaulu õhtu, kus endakirjutatud lauludega esinesid teiste seas ka kogukonna kooli direktor Oleg Potulov (kes on armunud Tallinna vanalinna ja kelle vend elab muide Tallinnas), lauldes uskumatult õrnakoelisi romansse ja  Jurmalast pärit, sadade laulude autor Vladimir Dobrov, kes on väga aktiivne mees mitmel rindel, eriti oluline on tema töö murdeealiste noortega.

 

Väga lõbus oli Tšeremštšanka muusikute kontsert Petropavlovkas, kus teiste hulgas esinesid kõhutantsuga Tallinnast kogukonda kolinud Sveta Tambovskaja ning tema noorem tütar Mašenka. Peale nende veel klaveri – ja kitarrikunstnikud ning kaunites rahvariietes memmede koor. Mängitakse ka tõsist muusikat, sai kuulata väga professionaalset Rootsist kogukonda elama asunud viiuldajat Andrei Jouli ning heal tasemel klaverimuusikat.

 

Toitumine

Süüakse seda, mida suvel oma kätega kasvatati. Igal majapidamisel on oma juurviljamaa, kus peale sibula, porgandi, kapsa ja kabatšoki ka talvekartulile ruumi peab jätkuma. Põllud on ühised. Teravilja ostetakse tavaliselt juurde, kellel see võimalus on. Hommikusöök oli kaunis napp, tihti piirdus see tee ja moosileivaga, kui moosi oli. Mõnikord tehti ka putru. Tee oli omakorjatud taimeteed, mida hoiti riidest kottides suures pappkastis. Teel on talvel tähtis osa.. Kuhu sa ka ei lähe, ikka pakutakse teed. See on ka mõistetav, kuna väljas tööd tehes või lihtsalt ühest küla otsast teise minnes läheb nina punaseks ja sõrmed hakkavad tihti külmetama.

Lõunaks keedeti ühepajatoidu-taoline supp kapsast, porgandist ja kartulist, rammuks kallati pudelist maisiõli, lõpuks lisati maitseks praetud sibulad. Kuigi maisiõli võõras tundus (seda lisati ka putrudele või asemel), olid kõik toidud maitsvad. Õhtuks keedeti kas  riisi või makarone, tihti söödi lõunast ülejäänud suppi. Saksa majas küpsetati tihti pannileiba, aga ka tumedast jahust kapsa-, sibula- või kartulipirukaid. Aeg-ajalt tuuakse keldrist kapsapead üles ja siis tehakse järjekordne laar hapukapsaid.

 

Tagasisõit

Tagasiteele asusin Tšeremštšankast. Päeva ainus buss läheb kell 6. Kuidas mul oli vedanud, et saime Svetaga Gena  (Kapunkini mänedžer) Žigulisse, sellest sain aru siis, kui sõitsime mööda rahvast täis peatustest, kes kõik sellele väiksele bussile pidid mahtuma (oli Kuragino tööbüroos  märkimise päev). Pärast Možarkat oli teel laviin – vastutulev reisibuss oli mäelt allavarisenud lume ja piirde vahel ja ootas rahulikult abi. Meie taga tulid kaks UAZi, mis bussi lumest välja tõmbasid. Edasised sündmused jäävad kirjeldamata, kuna midagi ekstreemset ei juhtunud. Ekstreemne oli Tallinn – 19. jaanuar – ja mitte kübetki lund, puhas asfalt ja must maa. Ilmselt oli mulle lumepisik ikkagi kaasa pandud – pärast lõunat hakkas tuul keerutama üksikuid lumeräitsakaid ja tasapisi kattus Tallinn valge, puhta lumega.

 

Merike, 2005.a. jaanuari reisist