Kolm küsimust Vissarionile

Küsimus: „Kas vaimne maailm muutub, kui korrastada oma mõtted, kui spetsiaalsete harjutuste abil võetakse oma mõtted kontrolli alla? Teiste sõnadega, kas toimib tagasiside mõtete kvaliteedi ja vaimse maailma vahel?” Vastus: „Mõtetes korra loomine on abistav harjutus, mis mitte kuidagi ei muuda vaimset maailma. Tekitatakse vaid kord teie mõtisklustes, mis aitavad teil kiiremini hinnata ühe või teise teo õigsust või mitteõigsust. Aga õigsuse ja mitteõigsuse mõistmisest vaimne maailm ei muutu. Vaimne maailm muutub siis, kui mingis olukorras nõutakse õiget tegu ja teie püüate seda teha. Vaat siis see muutub. Aga muidu te võite lugeda läbi mistahes raamatud, neelata suurimal hulgal informatsiooni teemal õige-mitteõige, hea ja halb, aga sellest te paremaks ei muutu. Mitte sammugi, mitte sentimeetritki, mitte väikestki millimeetrit, mitte sugugi ei muutu te paremaks. Te muutute paremaks vaid hetkel, kui mingis teid riivavas situatsioonis mõistate te kiiresti, kuidas tuleb õigesti käituda, te teete seda õigesti. Vaid siis muutub teie vaimne maailm. Inimene, kes ei ole erineva informatsiooniga täidetud, kelle teadvuse tase on, võiks öelda primitiivne, kes arutleb vähe elu teemal, üldse sedasorti informatsiooni üle. Aga kui ta püüab selle poole, et kannatada ära see, mis tema ümber toimub, seda õigustades, andestades, kõiki neid sündmusi leplikult vastu võttes, siis, isegi kui ta ei suuda haritult sel teemal arutleda, on tema vaimne maailm suuteline väga tugevalt muutuma. Võib-olla ei oska ta midagi targalt väljendada, aga tema võime ära kannatada räägib tema sisemaailma suurimast väärtusest. Kui ta võtab kõik kannatlikult, leplikult vastu, samal ajal andestades neile, kes justkui saavad selle inimese jaoks ebameeldivuse allikaks, siis tema sellised head omadused – see on juba suurim väärtus. Küsimus: Tere, kallis Õpetaja! Kas Taevase Isa poole võib pöörduda, saamaks abi kriitilistes, rasketes situatsioonides – siis, kui pöörangulisel eluhetkel otsustatakse minu saatus? Paluda jõudu ja nõuandeid, mõistuse selginemist ja kainenemist? Kas on õige pärast palvet oodata elu asjaolude muudatusi kui märki? Vastus: Muidugi, eriti just sellistel minutitel on tähtis osata minna palveseisundisse. Aga te peate mõistma, et teie poolt väljendatud konklreetseid palveid pole Taevasel Isal vaja üldsegi kuulata. See ei ole mitte ainult põhimõtteline, aga ka võimatu sel põhjusel, et Isa olemus erineb oluliselt inimese teadvuse looduslikust energoinformatsioonilisest väljast, tänu millele inimene levitab iseloomulikku informatsiooni ümbritsevas ruumis, aga ka mõttetu. Mõttetu seetõttu, et Taevane Isa annab eranditult igale inimesele pidevalt kõik, mida Temalt nõutakse, sõltumatult sellest, kui palju inimene seda üldse teadvustab. Seetõttu ei mõjuta inimene oma palvetega seda, mida talle Jumalalt juba antakse, sest see antav on äärmiselt soodus. Äärmiselt soodsat ei ole võimalik teha veelgi soodsamaks! Kui ka eeldada selle äärmise muutmist, siis see on võimalik ainult halvemasse suunda! Palvetes konkreetsete soovide väljendamine rajaneb egoistlikel iseärasustel ja see on tähtis palvetajale endale sel määral, et just palveseisundis võivad tema konkreetsed soovid mõjutada ümbritseva ruumi energoinformatsioonilist välja äärmiselt tugevalt, sõltuvalt palvetaja isiklikest vaimsetest omadustest. Kõigi iseloomulike tagajärgedega, milliseid just need tema poolt väljendatud soovid olid põhimõtteliselt võimelised tekitama. Kui puudutatud asjaolu täpsemalt väljendada, siis võib öelda, et ei ole oluline, et konkreetset palves või kuidagi teistmoodi väljendadatud soovi saaks Taevane Isa kuulda, vaid on tähtis, et inimene ise saaks selle välja öelda. Pärast mida sellele, mida Taevane Isa juba külluslikult annab, lisandub ka see, mis võib ja peab lisada eranditult ainult inimene ise, aga see on nimelt tema psühho- emotsionaalne mõju. Nimelt sellel eelkõige põhinebki näiteks kellegi tervendamine, kui keegi lähedastest tema pärast vagalt palvetab. Ehk, inimene ei ole haige mitte seetõttu, et Jumal ei anna talle vajalikku jõudu, vaid seetõttu, et kõige selle juures, mis Jumal talle annab, inimene ise omalt poolt mingitel põhjustel ei kasuta talle omast. Ja siis kellegi poolt palves väljendatud tervise soovimine võib lisada just inimesele iseloomuliku loodusliku külje mingi puuduva elemendi, mis viib kergesti soodsa füsioloogilise või psüühilise muutumiseni. Aga see ei tule üldsegi mitte sellest, et sellise palve läbi õnnestus koputada ennast Jumala ukseni ja paluda Temalt veel midagi lisaks. Selline traditsiooniline Jumalikkusest arusaamine on primitiivne ja on formeerunud liiga egoistlikul alusel. Siit on vaja aru saada ka sellest, et inimesed elavad õnnetustes mitte sellest, et Jumal ei anna justkuineile midagi vajalikku, vaid sellest, et igale inimesele Taevase Isa poolt juba saadetavale küllusele ei lisa inimesed ise seda, mida nimelt neilt nõutakse! Küsimus: Kas on õige oodata elu asjaolude muutumist pärast palvet kui märki? Vastus: Ei ole! Kõik peab ja saab olema nii, nagu nõutakse teist igaühe vaimse kasvu heaks Harmoonia seaduste järgi, aga mitte üheses vastavuses teie soovide ja ettekujutustega. Arvan, et nõustute, et inimese soovid ja Jumala soovid võivad väga kergelt teineteisele mitte vastata. Aga oma palve läbi võite te tõesti esile kutsuda teatud muutusi teid puudutavas reaalsuses, nii teile nähtavaid kui nähtamatuid. Lisate te ju Jumalikule midagi endast, aga see viib paratamatult mõnedele iseloomulikele tagajärgedele. Miski toimuv võib põhjalikult muutuda vaid sel juhul, kui see toimuv on piisavalt selleks küpsenud ja muutuste alguseks on puudu vaid teie enda piisaval määral ilmutatud soovid ja valmisolek. Paljusid selliseid teie elu põhjalikke muutusi teeb mitte Taevane Isa, vaid teie ise! Ülejäänud juhtudel võite Jumala Tahtel vaid tuua peamisesse, juba teiega toimuvasse juurde midagi oma, sellega kas mingeid varjundeid võimendades või nõrgendades. Rahu ja õnne!