Inimest otsimas

Avaldatud 4.nov. 2016

Kunagi, olles süvenenud kujutava kunsti maailma, kohtasin teost, millel oli kujutatud filosoof Diogenest kõndimas rahvamassis, põlev lamp käes.

Käibeloleva pärimuse kohaselt küsis keegi temalt, et mida ta teeb, millele Diogenes vastas: otsin inimest. Ei tea, mida Diogenes sel momendil silmas pidas, aga on täiesti võimalik, et seda, millest ma praegu tahaksin rääkida.

Diogenes nägi kindlalt enda ees seda, mis ilmneb eredalt kogu inimtegevuse ajaloo jooksul kuni tänase päevani: lõputu võistlus üksteisega suurima tähtsuse omamise nimel, väljendugu see rikkuses või hariduses, suurema võimu olemasolus või suuremas primitiivses füüsilises jõus, aga ka paljuski muus, millel on erinev tähtsusetuse aste.

Püüeldes omandada üha suuremat tähtsust, muudab inimene ennast vältimatult üha haavatavamaks, sest, mida tähtsamana ta ennast tajub, seda valulikumalt reageerib ta sellele, mis seda tema enda poolt väljamõeldud tähtsust alla kisub.

Sõjakus ja agressiivsus – need on üha suurema tähtsuse omandamise poole teadlikult püüdleja alalised kaaslased!

Aga kui sellist laadi püüdlus on Maa kogu inimühiskonna iga(!) inimese eluliseks eesmärgiks, siis tuleb mõistuslikult tunnistada, et kõik selle ühiskonna poolt ettevõetud ponnistused ja ilusad loosungid, mis kutsuvad üles rahule, on sellistes tingimustes täiesti tühjad ja mõttetud!

Inimkonna elu kohta võib öelda üht: te elate selleks, et sõdida!

Aga sel juhul - mis siis on inimene, kelle tegudest tekivad sellised hädad ja purustused, milliseid ei ole suuteline esile kutsuma mitte ükski loomariigi esindaja? Nii et inimene toob enam kahju kui loom?

Ohtliku haiguse olemasolu inimeses – see on veel pool häda, aga kui see inimene püüab kõiki veenda selles, et ta on terve, siis see paneb ta ravimatute kategooriasse! Aga see on juba tõeline häda!

Teile on hästi teada elu lihtne arengu printsiip looduses: ellu jääb tugevaim.

Kõikidel looduse esindajatel, kellel ei ole vaimukangast, see tähendab hinge, mis on eranditult inimesel, ilmneb nimetatud ellujäämise printsiip harmooniliselt ja lubatud piirides.

Aga inimesel, sellest hetkest peale, kui tema bioloogiline organism ühendati vaimukanga täiesti teise energoinformatsioonilise väljaga, omandas ellujäämise printsiip vältimatult hoopis keerulisema iseloomu. Sest sellise ühendamisega nihkus inimese tegelik „mina” teadvuse alalt tema hinge alasse, kus arengu seadused erinevad tunduvalt looduslikest seadustest!

Bioloogiline organism ise jäi muutusteta, tähendab ka tema aluseks olevad looduslikud iseärasused jätkavad funktsioneerimist vastavalt loodusseadustele.

Siit ka inimene ise, omandades elava hinge, ent oskamata õigesti mõista vaimse arengu seadusi, järgis algul paratamatult loodusliku egoismi seesmist kutset.

Inimene püüdles ellu jääda nii, nagu see toimub kõikide loomariigi esindajatega. Aga, olles varustatud unikaalse mõistuse kvaliteediga, püüdis inimene ellu jääda veelgi salakavalamate ja rafineeritumate meetoditega. Saada võimalikult rohkem tähtsaks kui kõik ülejäänud – see sai inimese elutegevuse peamiseks põhimõtteks!

Ja sellise püüdluse stiimuliks ei ole mitte ainult kartus, et nõrgem hukkub kiiremini, vaid egoismi toitvad haiglased muiged ja kõikvõimalikud alandavad ilmingud nende poolt, kes osutusid edukamateks suurema tähtsuse omandamisel.

Kõik need rumalused ebaõige tähtsuse tagaajamisel põhinevad eranditult ühel iseloomulikul ilmingul, mis on teile hästi tuntud mõiste võistlus all!

Läbi kogu ajaloo võistlevad omavahel pidevalt nii üksikisikud, ühiskondlikud grupid kui ka terved riigid.

Kuni inimene viibib omaenese egoismi võimu all, on võistlus ükskõik milliste eluliste saavutuste põhiliseks käivitajaks!

Oma unikaalsusest ebaõige arusaamine ja õige teadvustamise puudumine oma erilise avaldumise mõttest planeedil Maa viisid täiesti loomulikult selleni, et inimesed sattusid pahelisse ringi!

Püüeldes ekslike prioriteetsete eesmärkide poole, loovad inimesed ise pidevalt oma elutegevuse jaoks ekstremaalseid tingimusi, mis stimuleerib neid rakendama kogu jõu ellujäämiseks ja arendama seda, mis omakorda toidab aktiivselt neidsamu ekstremaalseid tingimusi.

Vaimselt nõrga inimese ebatervet avaldumist iseloomustab tema kalduvus võtta kaasinimest kas sellena, keda võiks soodsalt ära kasutada või kui konkurenti, kelle suhtes peab olema ettevaatlik, aga kes võimaluse korral tuleb ka kõrvaldada!

Nii nagu peenike tolm on aja jooksul võimeline täitma kõik nahkkatte poorid, nii täitis ka püüd võistelda üksteisega kõiges võimalikus, kõik inimese psüühilise olemuse poorid.

Aga igasugune võistlemine tähendab paratamatult mingit märgilist erinevust omavahel võistlejate vahel.

Just see saigi suguharude, rahvuste ja riikide nimetuste tekkimise alguseks, mis aja möödudes on ainult süvendanud inimeste omavahelist jagunemist!

Inimese poolt nimetuste andmine olemasoleva reaalsuse kõikvõimalikele objektidele, lähtudes mõistuslikust alusest, mille eesmärgiks oli luua maksimaalne orienteerumise lihtsus, osutus inimese jaoks ebapiisavaks.

Inimese suhtumine nimetustesse, mida ta tahaks anda kas endale või oma lähedastele, oma tegemistele, elukohale või tervele ühiskonnale, millesse ta tinglikult kuulub, on ennekõike egoistlik!

Nende nimetuste kaudu püüab inimene kas eristada midagi talle isiklikult hinnalist justkui midagi erilist või siis eristuda samasugusena ka ise, aga tingimata eristuda, et erineda kõigest sellest, mida ilmutavad tema kaasinimesed.

Püüd eristuda mingist üldisest keskkonnast tähendab negatiivset hinnangut sellele keskkonnale ja analoogset suhtumist sellesse.

Aga kui inimene puutub kokku enda jaoks ilmselgelt tähtsama nähtusega, mille vastu ta tunneb egoistlikku kiindumust, siis sel perioodil hakkab ta otsima enda kohta käivate nimetuste hulgast midagi sugulaslikku nende nimetustega, mis kuuluvad tema kumiirile.

Sellisel momendil tahaks inimene väga olla kas või kübekegi osaline võõras aus.

Innustumine võistluslikest protsessidest on vältimatult seotud sooviga koguda mingeidki märgilisi hinnanguid oma teenete eest!

Ja mitte ainult koguda selliseid uuesti ilmutatavaid märke, aga ka püüdlikult hoida juba geneetiliste esivanemate poolt kogutuid, sest mida rohkem on selliseid egoismi jaoks kogutuid, seda suurem on justkui ka koguja enda tähtsus.

Selline asjaolu ilmnes eredalt väljendatuna nii sugulassidemetes, suguharulistes kui ka rahvuslikes kooslustes!

See on väär arusaam, et mida rohkem ja mida olulisemad olid nende soo, suguharu või rahvuse saavutused minevikus, seda huvitavamad või tähtsamad on tänapäeval vaikimisi ka need, kes kuuluvad nende sugude, suguharude või rahvuste hulka.

Sellest momendist alates, kui tema bioloogiline organism hingestati, ühitus inimese tõeline „mina” täielikult hinge alusega, mille arengu seadused erinevad oluliselt vaid mõistuslikule alusele rajatud loodusliku organismi omast.

Erinevalt looduslikust organismist on vaimukangas hävimatu, ja see võimaldas teha inimene surematuks ja võimeliseks pidevalt täiustama oma sisemaailma, läbi võimaluse ikka ja jälle kehastuda mõistuslikku bioloogilisse organismi.

Vähe sellest, et see organism hakkas inimkonna elutegevuse ajaloolise protsessi jooksul geneetiliselt omama praktilist suhet korraga erinevate rahvuslike ilmingutega, vaid hingele omaselt puuduvad tal ka absoluutselt mingidki rahvuslikud ja rassilised erinevused.

Kui rääkida mõistuse keeles, siis mitte ühelgi inimesel ei ole õigust kinnitada, et tal on täisväärtuslik suhe ainult mingi ühe konkreetse suguvõsaga või ka rahvusega!

Veelgi enam, et inimese olemus sisaldub tegelikult tema hinges, aga materiaalne keha oma geneetilise informatsiooniga on vaid instrument, mille abil on inimesele Jumala poolt ette määratud mõjutada Mateeria Maailma ainult talle omasel viisil. Tihke keha geneetiline omapära on võimeline looma vaid teatud looduslik-psüühilist eelsoodumust, mis koostöös sarnase eelsoodumusega, mida omab inimese hinge kogunenud kogemus, peab looma soodsad tingimused selleks, et inimene saaks omandada oma edaspidiseks normaalseks vaimseks arenguks seda kogemust, mis tal ilmselgelt veel puudub.

Vaimne areng ei toimu mitte tänu mingitele kultuurilis-rahvuslikele väärtustele, vaid tänu inimese poolt ühtede ja samade täiesti tavaliste psühholoogiliste ülesannete asjatundlikule lahendamisele, mis on esmajoones seotud ligimestevaheliste suhetega.

Oluline on nimelt see, kuidas järjekordsel saatuslikul momendil inimene toimib vastavalt oma südametunnistuse häälele, kuna südametunnistusel on otsene suhe sellega, mis on inimese hinge salvestunud kui tähtis abistav orientiir.

Erinevad kultuurilised traditsioonid võivad kasvatada inimeses erinevat käitumismudelit, mis on võimeline tekitama temas mingites olukordades häbi- ja ebamugavustunnet, ent mis ilmneb erinevate traditsioonide järgi kasvatatute puhul täiesti erinevalt.

Aga nimelt südametunnistuse häälele ei suuda mõjuda mitte ükski traditsiooniline maailmavaade.

Kas mitte need, kes kirglikult esindavad mingeid kultuuritraditsioone, suursugust päritolu või mingisse ordussse kuuluvust, kandes uljaid nimetusi, pole kogu oma ajaloo vältel olnud aktiivsed häda ja purustuste külvamise initsiaatorid?

Arvan, et olete piisavalt targad, et eksimatult mõista seda, et kui palju mingi isiksus ka ei imeks endasse kultuurilisi väärtusi ja hariduslikku informatsiooni, ei garanteeri see absoluutselt tõeliselt heaks inimeseks saamist, kellega oleks meeldiv külg külje kõrval pikema perioodi jooksul aega veeta.

Hinge energoinformatsioonilisest alusest tulenev iseärasus, milles täielikult puudub egoismile omane kiusatus jaguneda, on kutsutud saama selleks maksimaalselt soodsaks tingimuseks, et toimuks vajalik kogu inimkonna liitumine Ühtseks Perekonnaks.

Sest kuna ilma sellise täieliku omavahelise ühendamiseta on erikeelne inimühiskond määratud enesehävitamisele, mille suunas ta kogu oma olemasolu ajaloo vältel on ilmutanud pidevat kalduvust, aga tehniline areng teeb sellise sünge perspektiivi üha enam reaalseks!

Pidage meeles! Kuniks teie vahel kultiveeritakse rivaalitsemist ja rahvuslikku eraldatust, kujutate te endast paratamatult toitvat pinda hullumeelsetele sõdadele ja metsikutele purustustele!

Aga kas selline kultiveerimine toimub vähemal või suuremal määral – see ei oma mingit tähtsust! Sõja külvajad peavad sõda ka lõikama!

Globaalsed protsessid maailmas ei sõltu vaid kitsast inimeste ringist, nagu suur enamus väga tahaks uskuda ja sellega justkui distantseeruda nii toimuvatest hädadest kui ka üldse kõikidest inimestest. Teistmoodi need asjad lihtsalt ei ole!

Agressiivses keskkonnas on tõepoolest parem ellu jääda ühtekoonduva kollektiivina, mistõttu inimene on algusest peale püüdnud endale kohta leida mingis toreda nimetusega grupis.

Nii nagu inimesed on kogu oma elutegevuse jooksul rakendanud kogu oma jõu ja oskused nende endi poolt varasemalt loodud agressiivse keskkonna ülalhoidmiseks, nii säilib ka pidevalt vajadus ühineda eri gruppidesse, mis aja jooksul on kasvanud üle riigipiirideks.

Elades oma elu pidevas ekstreemsuse tingimustes, on inimesele äärmiselt vajalik mitte ainult tunda ennast üksikuna, vaid ka omada kuuluvust sellisesse ühiskondlikku formatsiooni, millel võib olla suur tähtsus.

Vaimselt mitteküpsel isiksusel, kes asub sellises kollektiivis, tekib ebaterve egoistlik huvitatus tõestada kõigile teistele kollektiividele, et ühiskond, millesse tema kuulub, on kõikidest teistest palju tähtsam.

Selline võistluslik omapära ilmneb ühtemoodi nii väikestes lastegruppides kui ka palju täiskasvanulikumal tasemel tänavagrupeeringutes; nii hõimuformeeringute kui ka tervete maade tasemel.

Selliselt ilmneva omapära olemus on üks ja seesama ja tal ei ole mingit seost mõistuse normaalse talitusega!

Vanas Testamendis on kirjas vana pärimus Baabüloni torni ehitamisest, mida kemplejad kavatsesid püstitada Taevasteni.

Vaid üks asjaolu rikkus hetkega kõik nende suured plaanid - siis, kui Vana Testamendi kohaselt tegi Jumal endas kahtlevad uhkeldajad erikeelseteks, ja nad ei saanud enam üksteisest aru.

Seni kuni nad rääkisid ühes keeles, tundsid need selle kunagi suure rahva esindajad ennast võimelistena looma midagi grandioosset, aga niipea kui nad hakkasid rääkima erinevates keeltes, muutusid nad kergesti suurest rahvast tühiseks massiks.

Kuniks inimesed püüdlevad kogu jõust kuuluda mingisse isoleeritud üksusse, räägivad nad alati eri keeltes mitte ainult kuuldava kõne tasemel, vaid ka oma isikliku ego tundeiseärasuste tasemel.

Üksteisesse suhtumise järgi on nad käsitatavad barbaritena selles kontekstis, et nad ilmutavad võimetust üksteist mõista, isegi kui neil õnnestub kasutada üht ja sama keelt.

Sellist Maa elanikkonda, kes on kõikvõimalike eraldusjoontega jagatud erinevate ühiskondlike formeeringute vahel, võib iseloomustada pigem kui hiiglaslikku väga ohtliku ja kahjutoova massi keskust, kes on pealegi osanud ohtu panna omaenese liigi kestmise!

Elu jaoks ohtlikes tingimustes on püüd kuuluda mingisse kollektiivi loomulik ja õigustatud hädavajadus.

Aga juba see traditsiooniks muutunud püüd ise, kinnitada sellise kuulumise hädavajalikkust, viib vältimatult nende samade ekstremaalsete tingimuste edasikestmise toetamisele.

Selleks, et teha kasvõi üks pisike samm oma elutegevuse jaoks tõeliselt normaalsete tingimuste kujundamise suunas, on vaja hakata vähemalt mõtlema ebatraditsiooniliselt!

On vaja mõelda Maa, aga mitte piiritlevate tarade mastaapides.

Loodan, te mäletate, kellele on omane selline väljend „jaga ja valitse”?

Ei tasu võtta sellist väljendit egoistlikult kitsalt, kuna Saatan on kogu inimsoo vaenlane, aga mitte venelaste, ukrainlaste või veel kellegi isiklik vaenlane, ja ta sülitab sellele, kui nii võib väljenduda, kas mingi konkreetne maa jagatakse või mitte!

Talle on täiesti piisav sellest, et kogu inimkond on seestpoolt täielikult jagunenud ja jätkab jagunemist ka edasi!

Aga sellise jagunemise ohtraid kibedaid vilju võib praegu näha oma silmaga ja mitte ainult ajalooõpikute piltidel!

Te olete eelkõige maalased, inimtsivilisatsiooni unikaalne liik Kõiksuses!

Kasutage sagedamini tervistavat mikstuuri „Leplikkus” te ei lähe mööda normaalsest vaimsest arengust!

Vaid sellistel tingimustel on lõpuks võimalik leida Inimest!