Õpetaja ettekanne rahvusvahelisel konverentsil “Maailma vaimne ühtsus"

Gurzuff, oktoober 1996

Reeglina sõidate te siia mitte kui otsijad, te sõidate siia kokku kui leidnud ja näitate oma kauba nägu.
Te näitate seda, mida te olete saavutanud, te olete rõõmsad selle üle, mis teil on. See toob teile mingil määral õnne. Te näete selles oma, eelkõige isiklikku, pääsemist. Ja muidugi on teil õilis palang: jagada ligimestega sellist müsteeriumi.
Kui kaubitsejad sõidavad turule, toovad nad kohale oma erinevat kaupa. Aga selline kauplemine käib hoopis teise seaduse järgi. Teie toote ju kohale kauba, mis on seotud teie vaimuga. See on hoopis teine müsteerium.
Kõige soodsam atmosfäär, jagamaks seda, mida kaasa toote, võib olla vaid seal, kus on olemas need, kes soovivad midagi head leida. Selleks peavad olema otsijad. Mõistliku arutluse seisukohalt oleks minu sooviks korraldada vaimseid konverentse vaid siis, kui kõikidel soovijatel, eelkõige sellest paikkonnast, kus selline kongress toimub, oleks vaba ligipääs nendel viibimiseks. Siis saaks elanikkonna piisava informeerimise korral iga inimene linna tänavalt tulla suvalisel hetkel kongressile ja lihtsalt tutvuda nende suurepäraste isikutega, kes kongressil on ja kes näitavad mingit oma teed.
Ja siis ilmub vähemalt nendel, kes veel midagi leidnud ei ole, väikegi lootus midagigi omandada, rebida ennast välja sellest porist, kuhu praegu langeb hulgaliselt teie kaasvendi.
Kui aga sõidavad kokku vaid need, kes on leidnud, siis neile pole enam midagi vaja. Neile on kõige tähtsam – esineda, ennast näidata, et siis ära minna. Teile ei ole seda vaja, mida te üksteisele toote...
Inimese tõmme mingi eraldatuse poole, soov ilmuda mingis laiahaardelises tegevuses, mängida suurt, väljapaistvat rolli, tõmme kangelasteo poole on säilinud peaaegu igaühes teist. Sest kogu jõu, rõhumise olemasolu aja, kus ennast esile rebib see, kellel on suuremad füüsilised võimalused, enam rafineeritud mõistus, julmem süda, kes oma isiklikku eesmärki saavutades suudab astuda kõigele, mis tema jalgade alla jääb – see aeg selgitab välja ka need, kes ei ole osanud nii teha, aga see tähendab, et tema peale astuti jalaga, tõugati eemale, kelle keha, vaim ja tahe muutusid nõrgaks. Aga kuidas tema saavutaks midagi enamat? Tahab ju temagi kõike seda. Aga ta ei näe selleks teid. Ja siis tekib teatud surve inimese psüühikale, mis aja jooksul, teie uuel sündimisel, hakkab tegutsema teie alateadvuses, nõudes teilt ennast kuidagi avaldada, tõestada. Ja siis tekib loomulikult janu lipuvarda järele, millest on vaja kinni haarata ja minna kõikide ette, justkui kõiki aidates, soovides inimestele head. Aga see on eelkõige muidugi soov tunda ennast nähtaval kohal. Ning seda esineb inimese elu kõikides sfäärides.
Puudutame praegu vaimseid sfääre – kõik varjab end sealgi. See on inimese soodumus eraldatusele, mingi oma tee erilisuse väljaselgitamine, mis on inimesele väga kallis ja mida ta loomulikult peab paremaks kui teistel.
Sest vastasel juhul, kui ta näeks, et kellegi tee on parem, ja ta ise saaks sellest aru, siis ta muidugi tõuseks ja läheks sinna. Aga ei, ta võttis algselt kõige kallima ja uskus, et see on kõige parem, et see peab olema kõigil. Ning ta muutub omamoodi dogmaatikuks. Nii tekivad ja alustavad olemasolu dogmad.
Tegelikult dogmaatikud on koolnud, kes räägivad elust. Sest elu neil ei toimu, nad on jäänud kunagi maasse kaevatud teiba juurde ja käivad selle ümber...
Hinge areng eeldab hoopis teisi seadusi, kus te kõik olete üksteise ees pandud erinevatesse tingimustesse, kus mitte keegi teist ei oma õigust kuulutada endas selles sfääris välja mingit suurt annet.
Nimelt hinge valdkonnas olete te kõik Jumala Tahtel pandud Maal ühtmoodi võrdsetesse tingimustesse, kus igaüks teist eksib, otsib, leiab ja jälle komistab. Aga see protsess saab olema igavene ja mitte keegi ei saa kuulutada ennast enam võimekaks defineerima vaimseid tõdesid.
Väike meenutus selles suunas anti Uues Testamendis, kui öeldi, et Õpetaja võib olla ainult üks, Tema on Jumala Sõna , et teil ei ole teisi õpetajaid ja kasvatajaid. Hinge alal olete te alati võrdsetes tingimustes.
Õpetajateks võite te olla oma erialal, meisterlikkuses, kultuuris. Meister, kes on rohkem saavutanud, võib õpetada oma käealuseid selles kogemuses, mis tal on.
Kuid milline kogemus saab inimesel olla hinge valdkonnas, kui ta elab tuhat aastat, arutledes kauni üle, aga Maal voolab iga sekund siiamaani veri!
Te räägite, tundub et suurepärastest saavutustest, sest kellelegi midagi avanes, hakkasid tulema läkitused...
Aga, ilma teietagi eostati omal ajal maailmakultuurid, aga tapmised jätkuvad. Olid ju needsamad kontaktid, saadi neidsamu läkitusi – suurepärased, imeteldavad, mis avasid võimsaid teid. Aga inimesed eraldusid, ühinesid eri gruppidesse, nimetasid need maailmakultuurideks, aga tegelikult jäid Maal võõrasteks.
Usklikel on enamasti üksteisega suurepärased suhted. Aga esialgu põrkuvad nende huvid kokku, nad ei saa kunagi ühtseks rahvaks, sest asja olemuses, sees, on Tõe kohta öeldu kõigil erinev. Selleks, et praegu rääkida inimese jaoks mingist pääsemisest – tahab ju igaüks leida pääsemist – siis eelkõige on vaja, et inimesed mõistaksid: seni, kuni ta vaimus ei saa üheks rahvaks, pole mingist pääsemisest rääkida võimalik, see on lihtsalt mõttetu. Aga just eelkõige hinges algab sõda, mis hiljem valatakse väljaspoole ja muutub kontrollimatuks, ja inimesed tapavad üksteist siiamaani.
Maal on ju olemas imelised Pühakirjad, mida inimesed aeg-ajalt loevad, hoiavad alles, aga seejärel lähevad tänavale ja jätkavad üksteisega vaidlemist. Nii juhtubki, et inimene otsib Usku mitteõigest küljest: ta püüab austada Jumalat üldsegi mitte õigete meetoditega, üldsegi mitte õige lähenemisega. Sest Usk – see on inimese elu, see on tema elu Seadus, see on Jumala täieliku usaldamise Seadus, kus ei ilmutata mitte piiratud teadvuse arutlusi igavestest tõdedest, vaid see on oskus tagasihoidlikult, alandlikkusega täita Jumala poolt ettemääratut, andes oma käte kaudu ligimesele oma südame - nimelt käte kaudu, et te oleksite Looja sarnased. Aga olla Looja sarnane – see on olla loojateks...
Ei saa viia vaimset lahknemist Igaviku Teele, muidu ei väldi te kunagi tülisid. Seetõttu ei lastagi inimest Igavikku, seepärast antakse talle palju kordi võimalus naasta Maale, hinnata ümber omaenda viga, suhtumist Usku, seda, miks suuri asju arutades käituti lähedaste suhtes just nii. Inimesel on vaja jõuda ühtsusele, selleks et lõpetada rääkimine lahknemistest Usus. Vaidlused Usust on absurdsed: inimene vaidleb selle üle, mida ta ei tea, sest jutt käib Igavikust, tulevikust.
Ühtse Usu mõistmine viib inimese eemale vaidlustest Usu teemal ja loob imelised võimalused suunata kõik oma loomingulised pingutused oma kätega selle loomiseks, mille järele ligimesel on äärmine vajadus. Ning siis sukeldub inimene töösse, et luua kaunist, mille järele tema vend tunneb vajadust.
Ühtne suhtumine Ususse on võimalik vaid ühel juhul: kui on olemas elav Õpetaja. Ta võib olla vaid üks ja asuma teie hulgas, sest vaid sel juhul te kõik saate Maal võrdseks, kuna tänu sellele ilmub teil kõigil ühesugune võimalus küsida Tõe kohta. Ja Tema, tuhandeid kordi kannatlikult vastates teie küsimustele, viib kõiki tasapisi ühtsele Tõe mõistmisele. Aga Allikas võib olla vaid üks. Muidu, kui neid olnuks kaks, jagunete te vältimatult, heal juhul kaheks leeriks. Selline on inimese psühholoogia.
Maale on tekkinud tuhandeid eri iseloomuga allikaid, kust saadakse teadmisi, kust saadav informatsioon on “taevase isa” poolt alla kirjutatud, kuid seejuures põhitõdedest rääkimine on kõigil erinev, kohati vastupidine. Üldised fraasid on kõigil ühesugused, - kõnelused armastusest, ühtsusest, vajadusest olla usklik. Ja te muidugi kohe eeldate, et see informatsioon võib olla ainult Jumalalt. Aga see on primitiivne lähenemine jõududele, kes on huvitatud teie hukkumisest, kuna nad saavad suurepäraselt aru, millisele liimile te lähete.
Teil on tõmme erilistele, erakordsetele teadmistele: armastusest me ju teame, jutustage Universumist, tooge mingid valemid. Ja teile hakatakse joonistama graafikuid, vaimsuse arengu sinusoide, keerutama mingeid propellereid. Aga see teile meeldib, te usute, et sedapuhku te näete, kuidas hing areneb. Ja teie piinlesite, sõimasite üksteist! Tuleb välja, et tuleb vaid hinges keerutada propellerit, ja ongi käes suurepärane armastus kõigi vastu. Ja see toimub juba tuhat aastat, informatsiooni saabub lõputus valikus – aga inimesed tapavad siiani üksteist. Tähendab, inimene ei otsi õigest kohast?!
Inimene, puutudes kokku nähtuste mitmekülgsusega Maal, valib reeglina igast ilmingust selle, mis talle meeldib, mida ta tahaks. Aga Tõde ei mõõdeta iseenda peal. Tõde tuleb ja mõõdab teid kõiki enda peal. Ja lööb kahjuks piisavalt valusalt nipsu selle sõnakuulmatuse eest, mida inimene ilmutab, kuuldes oma nõrkusi. Siis tundub Tõde karmina, Ta võib tunduda külmana.
Seetõttu on Tõde alati kardetud: Ta tuleb ja muudab kõikide põhihuve, sest inimese põhihuvi ise põhineb väga paljude õnnetute prohvetite õndsakstegemisel, ja kogu ühiskonna süsteem on rajatud sellele. Selleks, et nüüd inimest tõesti päästa, tuleb muuta ühiskonda, on vaja muuta selle ühiskonna struktuuri, muuta kogu süsteemi. Muuta inimese maailmavaadet, tegema ta vastuvõtlikuks millelegi uskumatule, mida ta isegi ei suuda ette kujutada.
Kuidas seda teha? See on võimalik vaid ühel juhul: kui need, kes on leidnud Õpetaja, hakkavad Teda Tõe täitmisel siiralt, täielikult usaldama.
Tõe tunnetamise moment on inimese jaoks igavene moment. Ükskõik millised järeldused, mis te täna Tõe kohta teete, lükkate te ise homme ümber: te kasvate välja ja ütlete, et olite eile rumalad ja ei mõistnud suurust ja sügavust.
Tõe õppetund on elus eneses. Ei ole vaja püüda Maalt kuhugi ära lennata. Te arvate, et kusagil seal on ette valmistatud suurepärased paleed, mille Jumal on teie jaoks loonud, - duši, kütte, millega iganes. Aga see on ju naiivne.
Teil on imeline Maa. Ta on nii kaunis kui Ema! Ja armastada Teda, õppida Temal elama – see ongi luua Taevase Isa Palee.
Ta andis teile elu sellel Maal, mis on Algus, Ema, Kodu, kuhu te peate harmooniliselt kuuluma. Ja siis, palun, teie ees avanevad Igaviku väravad: te asustate Univesrsumi, tähed – see on teie tulevane kodu. Te astute sinna, muutes kesti, sõltuvalt ühe või teise tähe atmosfäärist, te muudate oma teadvuse abil kergesti oma mateeriat.
Need suurepärased võimalused on teil juba olemas. Aga neid ei ole mõtet praegu käsitleda. Praegu on tähtsaim – õppida olema inimene. Keda siis lasta Universumisse, kui te tegelikult ei oska üksteisega elada?
Aga kas inimesele on üldse vaja Õpetajat otsida? See küsimus jääb inimese lahendada – kas ta tegelikult tahab ennast muuta?..
Praegu hakkate te väga kiiresti polariseeruma, kus ühed hakkavad hullumiseni miljardeid oma kottidesse ajama, otsivad iga võimalust, et taskusse kuidagimoodi rohkem koguda, sest see on nagu heaolu garantii, – algab teadvuse nihe;
Teistel on teine äärmus: nad tõstavad oma pea väga kõrgele taevasse, vaatavad pidevalt taevasse, aga nad ei näe midagi oma jalge ees. Aga sel juhul on kerge komistada, ennast väga valusalt ära lüüa ja pea lõhki lüüa.
Õppida õigesti aru saama Usust – suurest väärtusest, mille Isa inimesele andis, - on inimese ülesanne.