Teadvuse kolm taset

“Ma räägin teile teadvusest. Teadvusel on kolm taset: norm, lubatav tase ja primitiivne tase - kolmas, alumine tase.
Ülemine tase – normaalne – on see, milleni te olete kohustatud jõudma, muidu tõusu ei tule. See on seotud juba tõusmisega, otsese tõusmisega. See on tase, kus elulised avaldused, teie eluline visadus, teie tahte- ja elupüüdluste kvaliteedi avaldused toimuvad stabiilselt, muutusteta, ainult ühe arusaamise põhjal, et te olete Jumalast sündinud ja et te olete sündinud looma nii, nagu Ma siiani teile rääkinud olen. See tähendab, et piisab, et piitsutada teid ühe arusaamisega – te hakkate endale teadvustama, et te kannate sellist suurt vastutust: Isa on andnud teile elu, et täita ettemääratut. Ainult sellest arusaamisest peaks olema piisav, et te põleksite peatumatult igavesti. See on normaalne tase, seda ei ole kellelgi.

Lubatavat taset, kuhu te lähete üle primitiivsest, iseloomustab arusaam, et te ei saa õnnelikuks, kui te ei hakka elama harmooniliselt, st te puutute alati kokku mingi õnnetusega, teil saavad alati olema raskused. Ja mõistes, et te ei taha raskusi, tahate te, et elu oleks enam-vähem hea, tähendab, te hakkate mõistma, et on vaja täita Tõe seadusi. See on lubatav, kuid samal ajal ei ole see päris see. Kuid isegi selleni pole jõutud, kuna eluliste pingutuste, eluliste püüdluste stabiilsuse aste sõltub siin selle vastutuse sügavuse arusaamise astmest. See tähendab, mida sügavamalt seda vastutust mõistad, seda rohkem käivitub sees soov teha; mõistad vähem – soov teha on väiksem. Aga see kuulub egoismi juurde, st sa vaatad elule kasusaamise seisukohast, sa mõistad, et sul ei ole kasulik elada, kui sa rikud Harmoonia seadusi. Võib-olla praegu mingit karistust ei tule, aga lõppkokkuvõttes sa mõistad, et elu ei saa olema harmooniline. Ja seepärast on see mingil määral nagunii seotud kasu mõistega. Olgu see lubatav mõiste, aga ka see kuulub siiski egoismi juurde, kuigi sellises õilsamas vormis. Aga see peab olema teil üleminekuetapp.

Kolmas tase on primitiivne. Sellel tasemel kannavad inimese elulised pingutused väga lühiajalist iseloomu ja sõltuvad eranditult mingitest selgelt väljendatud, karistamisega seotud sanktsioonidest. See tähendab, sa tead, et kui sa ei tee, tuleb just selline karistus. Seetõttu vangla, igasugused tribunalid, seadusandlikud koodeksid, kriminaalasjad – need kõik on seotud selle primitiivse mõtlemisviisiga. Ja kui Mul tuleb teiega rääkida, öeldes teile tõdesid, seejuures lisades “Aga kui te rikute, siis ma teen nii ja nii”( st ma teen ette teatavaks mingi sanktsiooni, mis peab teid hirmutama), kui tuleb seda rääkida, räägib see väga primitiivsest teadvusest. Sest kuidas saab uskliku jaoks olla? Kui me räägime, kuidas on vaja teha, kas siis võib nii olla, et et te ei hakka tegema? Tuleb välja, et võib. Esineb just see sõltuvus, kus sa otsid seda, mis võib piitsutada, karistada, tagant ajada, keegi annab võmmi, keegi ilmub järsku kantsikuga. Ja selline pidev mingi sellise allika otsimine, kes karistab, kui ei tee. Ja ta peab alati reaalselt ilmuma. Kui ta hakkab puuduma, kaua ei ole teda näha – jälle lastakse lõdvaks, jälle püüab keegi seadusest kõrvale hiilida, teha kuidagi omamoodi, nii nagu talle on kasulik. Kui ilmub – kõik võpatasid – ja kiiresti, kiiresti püütakse seadust täita. Ja selline mõtlemine, tuleb välja, on kõigil. Justkui antakse välja seadus, antakse ka muidugi ähvardav seadusandlus, aga kui on näha, et see ilmsiks ei tule, püüavad kõik nagu hiirekesed seadustest mööda minna, tüssata, kavaldada.
Need on teadvuse kolme taseme iseloomulikud jooned. Te hakkate seesmiselt sellelt kolmandalt tasemelt välja tungima, üle minema teisele, mõistma, mida tervikuna on vaja, nägema laiemalt, et loomulikult ei tohi elada, rikkudes kõik seadusi.”