Emake Maa

Kogu inimkonna Emaks on Maa, kes tunneb inimese iga sammu. Ja iga inimese tähtsaks ülesandeks on oskus astuda Temaga dialoogi.
Maa arukuse arengu seadus on mõnevõrra teine kui inimesel. Talle ei ole omased hea ja kurja mõisted.
Aga kui Ta tunneb inimese poolt püüdu austada Tema Harmooniat, rakendab Ta kõik jõupingutused inimese aitamiseks. Ja inimene on võimeline omandama suurt jõudu. Aga kui seda püüdu ei ole, hakkab Maa ennast kaitsma inimese eest, kuna inimese poolt sellise püüde puudumine hakkab vältimatult ilmnema tema tegudes kui negatiivne jõupingutus Maa suhtes. Isegi teadvustamata tasandil hakkab inimene Maad hävitama. Ja loomulikult, on vaja vastulööki Looduse seaduste poolt, kus järk-järgult lööki suurendades, proovib Maa inimest hoiatada, et see vaataks üle oma vaated oma tegudele.
Inimese jaoks on loodud kõige soodsamad tingimused. Tal lubatakse teha väga palju vigu, enne kui ta saab Looduse poolt viimase löögi.
Ja erinevate väikeste haigusilmingute tekkimine on Looduse hoolitsus inimese eest. Ta näitab inimesele tema viga, mille läbi ta, inimesena, võib hävitada oma Vaimu. Praegu seisab inimesel ees õppida armastama oma Maad kui imelist Ema, ja mitte mõelda sellele, et tal on võimalus Tema eest põgeneda kuhugi puhtamatesse maailmadesse; nii nagu kõik usklikud ebaõigesti mõtlevad; nad ju arvavad, et Maal on patune maailm, neid aga ootab mingi teine maailm.
Ma tahaksin aidata kõiki mõista täiesti teist tõde, et ainult harmoonias Loodusega omandab inimene tõelised omadused.
Ainult Maaga harmoonia tunnetamise läbi avanevad inimese ees väravad Kõiksusesse. Ja siis hakkate te asustama kogu Kõiksust, kandes Isa Armastust hiiglasliku Maailma igasse nurka, täites Universumi selle Armastusega, mida seal ei ole.
See saab olema siis. Aga praegu on vaja hakata armastama Maad, õppida Temaga õigesti ümber käima. Siis pole ka vaja olla haige, sest haiguste olemasolu kehas räägib sellest, et inimene ei ela õigesti.
Tõde Jumala seadustest viib inimese Harmooniasse, aga mitte ei vii Temast eemale. Seetõttu võib inimese tervise kvaliteedi järgi otsustada tema tee õigsuse üle.
Selleks, et elada Maal, selleks, et tõesti võtta seda hädavajalikku, mis teil on Maalt vaja, on teil vaja õppida nägema Teda elavana, õppida nägema rohtu elavana, puid elavana, mägesid elavana. Kõik on elav, ta suhtleb, ta võib teile paljut jutustada. Aga teda on vaja armastada. Ja kui me vahel räägime, et Maad on vaja armastada, siis olge tähelepanelikud väiksema ja suurema suhtes.
Sest inimene toob Maale suuri kannatusi oma emotsioonidega – valede emotsioonidega, ebaõigete emotsioonidega. Sellega toob ta Talle palju tugevamalt kannatusi kui ebaõigelt mahavõetud puuga. Palju hirmsam on teie sisemine ebakõla.
Olge tähelepanelikud kõiges, mis teiega praegu toimub. Te käite koolis, kus on eelkõige tähtis see moment, mis toimub teie südamega, kuivõrd see, kui edukalt te jõuate üles ehitada käte abil.
Õppige vähemalt kuulama: kas võtab vastu või lükkab ära. Sest Ma olen teid õpetanud: südame kutse – see on kutse, mis kas võtab vastu või lükkab ära, ta ei räägi midagi. See on vale mulje, kui te ütlete:”Mulle süda ütles”- ja hakkate jutustama tervet poeemi... Ta ei räägi midagi. Mitte kunagi. Ei anna mingeid kujundeid. Ta kas võtab vastu või lükkab ära. Te tunnete: miski on vastuvõetamatu; te ei tea, mis, aga miski ei ole õige. See kuulubki selle peamise kutse juurde, mis teie sees on.
Või te tunnete, et nii on hästi. Ja jälle ei oska te mõistusega midagi lisada, ei ole mingeid sõnu. Aga tunnete: süda avaneb, on valmis vastu võtma, lahustub. Niipea kui puutute kokku Loodusega, tunnete Teda, vaadake väga tähelepanelikult: kas kõik teie soojus on antud sellele Maale, kas kogu teie süda, teie puhtus, kas kõik see antakse puudele, pilvedele, mägedele? Selle eest hoolitsegegi – selle eest, mida te annate.
Mets ja Maa kardavad inimest, kardab rohi, kardab põõsas, nad suruvad ennast maadligi teie lähenemisel, sulguvad, sest inimene annab pidevalt oma emotsioonidega, mõtetega järjekordse löögi.
Peamine on teie armastus. Mida te ka ei teeks, te peate asemele andma. Kas te kisute välja midagi, rikute mingit elu – asendage see oma armastusega, tänulikkusega, palvega Maale. Ja siis see koht ei jää haigeks. Muidu hakkab ta valutama, ta hakkab endas kandma veidi valu. Te ei pruugi märgata, aga tegelikult on seal valu. Ja tähtsad on inimese pingutused, et anda Loodusele, puudele, usaldus enda vastu. See tähendab, et teie alatised mõtted nendest on head, ja mitte ainult nendest, vaid ka vastastikused suhted üksteisega mõjutavad täpselt samuti Loodust. Teie keha on osa Maast. Tähendab, iga suhtlus üksteisega, väikeste loomadega, ükskõik millega – see on suhtlemine Emakese Maaga.
Teie mõtted lendavad väga raskete, keeruliste pilvedena teie ümber ja sellega annate te löögi ümbritsevale elule.
On vaja oma mõtted vabastada, on vaja lõpetada selline muretsemine ja keemine oma probleemide pärast.
Kõige tähtsam on praegu õppida lähenema Maale õigesti, õppida Teda tundma. Teil on vaja võtta Temalt jõudu, nimelt jõudu. Ta annab seda kõige kaudu.
Te elate selle nimel, et armastada. No armastage siis, kes segab teil seda tegemast? Miks te vaatate, kuidas teid armastatakse? Armastage teie!
Keha on sündinud Maast, ja vaid hoides kinni Maa seadustest, võib ta õigesti õitsele lüüa. Vaid terve keha on suuteline teostama Isa ideid.
Maa allub Kõiksuse rütmidele. Maa lapsed peavad alluma selle Maa rütmidele. Endale Looduse allutamine on suurim hullumeelsus. Õppida tundma Loodust ja minna Tema rütmi, selleks et mitte kannatada viletsust – see on tõde. Inimkond, kes ei ole suuteline minema Maa rütmi, on määratud kannatusele.
Teadke: niikaua kuni te olete Maal, olete te Tema lapsed. Ja vaid teie püüd valele täiskasvumisele on võimeline looma teist mittearukaid olevusi, kes kannavad külma ja kannatusi ümberolijaile ja ümbritsevale maailmale. Tuletage meelde, milliseid tundeid tekitab teis laps, kes on endale selga pannud täiskasvanu riided ja püüab anda endale soliidset ilmet. Just sellistena näete teie välja Tõe silmis.
Jääge siis lasteks, nii nagu teie Taevane Isa teile määranud on.
Rahu teile.