Vanemate roll

Ühest Vissarioni 2016. aasta intervjuust Küsimus: „Mina kui fotokorrespondent sõidan palju mööda maailma ringi ja jutustan lugusid. Minu vaatepunktist on see kasulik töö, selleks, et inimesed võiksid üksteist paremini mõista. Aga minu pere jaoks on see halb, tuleb välja, et mind ei ole kunagi kodus. Selline konflikt siis...” Vastus: „Sel tööl, mille sa oled valinud, pole tegemist harmooniaga. See on olemasolevas maailmas väljamõeldud amet. Inimene on harjutatud meelelahutustega, tohutu informatsioonivooga ja talle tundub, et see on talle vajalik. Ta on liigselt kaasa kistud millestki kõrvalisest, pöördudes ära sellest, mis on tema kõrval. Talle pole kõrvalolev huvitav, talle on vajalikud meelelahutused. Aga see on viga. Ta pole veel õppinud hindama seda, mis tal on, kui talle juba püütakse anda palju muud. Teda tehakse millestki sõltuvaks. Pidev sõltuvus informatsioonist. Aga see, mida ta teada saab, mis kuskil toimub, ei muuda tema elus midagi. Ta vaid räägib sellest natuke, ja ongi kõik. See ei lahenda midagi. Sest kõige olulisem toimub juba täna ja tema kodus. Aga seda ta ei lahenda, rääkides vaid millestki suurest. Ta ei sündinud ju kusagil kogemata. Inimesed tema kõrvale ei ole juhuslikult sattunud. Ja nende heaolu eest vastutades hakkab ta eelkõige lahendama seda, mis tema sees on. Läbi selle, kuidas ta seda lahendab. Aga suur informatsiooni vool... Heitis pilgu internetti, luges, vaatas – ja mis siis sellest? Võib vaadata, vaadata... terve päev, kaks päeva, terve kuu võib vaadata, informatsioon ei lõpe. Ja kui see pakub inimesele huvi, siis ta vaatabki seda kogu aeg. Aga millal siis elada? Ehk siis tegelikult see inimest ei õpeta. See rahuldab jällegi tema egoismi. Kusagil võib ta jutustada: aga seal on vaat see... Ehk et ta võib ilmutada oma tähtsust (mida tema teab, aga teised ei tea). Aga elus ei lahenda see midagi. Seepärast tekibki selline konflikt: sa võtsid lähedaste eest vastutuse ja läksid kuhugi oma soove rahuldama. Sul on huvitav sõita, sa mõtlesid selle juurde loosungi, et see saab kasulik olema.” „Ilmselt küll, ma tunnen ka seda”, ütles küsija. „Mul on kaks last, poiss ja tüdruk. Milline on minu kõige suurem vastutus nende ees?” „Eeskuju. Lastele on tarvis eeskuju. Nad ju vaatavad täiskasvanute poole, püüavad kõike korrata täiskasvanute järel. Ja mida isa nende kõrval teeb, see on nende jaoks väga tähtis. Kuidas ta käitub, kuidas ta erinevatele raskustele reageerib, kuidas ta nendega suhtleb, kui palju tähelepanu ja millist tähelepanu ta pöörab poisile ja tüdrukule. Isa kuju jääb tüdruku ellu edasi kestma. Mehe valib ta isa kuju arvestades. Ja poiss tajub reaalsust seda arvestades, kuidas isa millelegi reageerib. Seepärast on see väga suur vastutus ja et neid maha jätta, on vaja väga vastutusrikast põhjust, mis sel juhul tõesti kaaluks üle nende laste saatuse. Peab olema kõrval kasvõi lihtsalt oma eeskujuga, oma elu kaudu näidata ja õpetada. Milleks siis muidu üldse lapsi soetada? Et neid hiljem jätta ja nad õpiksid ei tea millest?”