Artikkel ajalehes Eesti Kirik

 Umbsest tsivilisatsioonist välja

02-01-2008 11:00  Eesti Evangeelse Luterliku kiriku ajaleht “Eesti Kirik”

Juune Holvandus  Fotod: Jaanus Lember 

 

Rühm eestlasi käis Ida-Siberis vissarionlaste elu ja tegemisi uurimas. Muljeid jagavad Jaanus ja Maarika Lember, Viimsi koguduse liikmed. Sõideti Tallinnast 5500 km itta ja Baikali järvest veel 1000 km lõunasse Krasnojarski kraisse Sajaanide eelmäestikku Jenissei lisajõe Kazõri ümbrusse Petropavlovka, Tšeremšanka ja Guljajevka külasse.

  

 

 

 

 

 

 

Vanavene laadis vimplid

 

 

Kultussammas ühendab eri uskumuste sümboleid. 

Blagovestil teenis kaasa buda vaimulik.

 

Siberisse sobiv sünkretism

 

1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.

 

Vissarionlastega liitub loomingulisi haritlasi

 

Järgijaid on ümberkaudu neljakümnes külas. Lastel on vissarionlastest õpetajad, kord aastas inspekteerib koole Venemaa keskse koolisüsteemi esindaja. Õpetajaid jätkub, sest liikumisega ühinevad eeskätt suurlinnade ebanormaalsest ja looduskaugest keskkonnast väsinud-tüdinud vaimset tööd teinud inimesed – Kiievist, Peterburist, Moskvast, Riiast jm. Müüvad maha korterid ja ühinevad kogukonnaga, andes raha ühiskassasse. Need, kellega vestlesid eestlased, ütlevad, et ei kahetse. Siinkohal ei saa me kahjuks teada, mida ütleksid need, kes on lahku löönud.
J. Lember: «Sundseis pidevalt raha teenida, et vaevalt arveid maksta, pealesunnitud käitumisnormid on inimese suurlinnas oma süvaolemusest võõrandanud – see pole ju uudis. Loomingulised, haritud inimesed – tippmuusikud, kunstnikud, peenkäsitöölised – on teinud radikaalse sammu. Vissarioni õpetus ütleb: kunst on püha, loominguga tuleb tegelda.»
Vissarion on kunstnik, nii ka mitmed pühendunud, Tallinnas andsid kontserte Vadim Redkin ja Diorisy. Õpetuse teesides on muuhulgas kirjas, et inimese väärtust ei tohi ega saagi hinnata tehniliste teadmiste või oskuste järgi.

 

Õpetuse alus on naasmine loodusega kooskõlla

 

Kevadel panna seemned mulda, hoolitseda põllulappide eest, et sügisel oleks saaki salve panna ja saaks talve üle elada. Suvel tuleb mõelda maja soojustamise,  küttepuude varumise peale – palke on Siberis küllaga, see on kogukonna meeste töö. Mehed kogunevad hommikuti, neile jagatakse ülesanded kätte ja igaüks teab, mida sel päeval teeb.
Ühistöö, ühise vastutuse võtmine on kogukonna alus, samuti sarnased usu- ja eetikapõhimõtted. Selle alusel toimib kooselu, kogukond, selle alusel liituvad ka vähem seotud ümbruskonna külade elanikud. Loodust tänatakse andide ja abi eest, elatakse temaga samas rütmis, tarbijalikkust ei tohi olla. Sellest ka päikesekultus, päike on elu allikas, eeskujud võetakse ideaalsest muinasajast. Õigeusupühadest peetakse jõule – talvist pööripäeva, kus valgus uuesti tagasi pöördub, samuti ülestõusmispüha kui looduse taastärkamispööret. 

 

Palktared ja potipõllundus

 

Saabuja näeb alul tavalist Siberi küla – palkmaju, muldseid tänavaid, mis märjal ajal kohati läbipääsmatuteks muutuvad, võimsat taigat, viljakaid põllulappe, kus ühiselt kasvatatakse kartulit, kõrvitsat, sibulat-küüslauku, kurki, kuid on ka sisse toodud oliivipuid ja magusaid vilju kandvaid puid.
Kogukond on taimetoitlased, reservatsioonidega piimasaaduste osas. Kasvavad kitsed, neilt saab villa ja piima.
Lahkelt kutsutakse lauda, toad on lihtsad, puhtad, omapäraselt kaunistatud.
Lemberi tähelepanekuist: «Väga huvitav on paneeritud nõges, taimset valku saadakse osjade ja sõnajalgade võrsetest, seda valmistatakse nagu sparglit. Palju süüakse putru. Mets annab seeni, marju, pähkleid, mett, erinevaid taimi, mis kõlbavad süüa ja sobivad ravitsemiseks. Midagi ilmselt ostetakse ka – õli ja leiba.» Erinevatest ürtidest teed juuakse ohtralt nii suvel kui talvel.
Eestlased nägid, kui väiksel pinnal palkmajades elatakse – inimesele ei ole tõesti palju vaja, väärtus pole isiklik õhuruum, vaid soe läbisaamine kodakondsetega. «Paarikümnel ruutmeetril elab koos terve pere, mõnikord on majas rohkem kui üks naine.»
Kuidas suhted täpselt jaotuvad, kas ka mitmenaisepidamist esineb, ei osanud väljastpoolt arvata. Vissarion: «Kooselu alus olgu ühine töö ja majapidamine, nii võib leibkonda kuuluda ka üksikuid inimesi.»
Lapsi on peredes rohkem kui üks, teismelised ei nõua eraldi kohtlemist, nad löövad täiskasvanute ettevõtmistes kaasa. Milliseks vanurite olukord kujuneb, näitab tulevik, sest kommuuni astujad on parimas tööeas inimesed ja koosoldud 15 aastat on selle ilmnemiseks veel liiga napp aeg.

 

Pühendunute soe ja tugev tundevõrgustik

 

Jaanus ja Maarika: «Võlus inimeste pühendumus, vaimne puhtus, nad ei muretse tuleviku pärast, palvetavad Maa eest. Liturgilisest keelest oli  kohati raske aru saada, kuid et nende hulgas on palju professionaalseid muusikuid, on laul ja muusika imelised. Kõik olid rahulikud, rõõmsad, õnneliku moega.
Inimesed elavad oma loomingulisusele, püüavad maailma paremaks muuta kunsti ja ilu kaudu, sellega teenivadki Loojat.»
Energiat püütakse samuti saada loodusest – tuulegeneraatoreist ja päikesepatareidest, Päikeselinna ei tule isegi elektriliini. Eemal külades siiski on elekter ja poed, kus  müügil küpsised, tee, pakisupid, leib, sai.
Palkmajad ja pühakojad on ehitatud-kaunistatud traditsioonilisel vene viisil, näevad välja muinasjutulised. Ehitajad õpivad töö käigus, ühiselt tehakse, ühiselt parandatakse, kui viltu läheb. Ahjuladumise oskused, paraku, ilmnevad talvel, kui temperatuur võib langeda alla –30°. Praktika näitab, et selline elu sobib ka sakslastele, bulgaarlastele, baltlastele.

 

Maa usulistes muutustes

 

Aastatel 2012–2025 tulevad Maal suured muutused, isegi kontinentide piirid võivad muutuda, osa vajub merre ja osa kerkib. Muutused puudutavad ka inimeste vaimu, uskumusi, arusaamu. Vissarionlased usuvad, et uus ajastu liidab kõigi usundite universaalsed jooned, eriti need, mis toetavad sidet Maaga ja tajuvad kokkukuulumist kõige elavaga. Juba praegu peavad nemad ühisteenistusi teiste konfessioonidega – näiteks budistidega, kes olid külalisteks 19.–20. augustil.
M. Lember: «Vissarionlased on teinud julge sammu umbsest tsivilisatsioonist välja. Julgus on jahmatav ja võluv. Kuigi oleme käinud palju Aasias – Hiinas, Jaapanis, oli see minu jaoks meie kõige huvitavam reis.»